Healing, mountains..and Little Mushroom.

                                          elhdx1lcymg                                         Maybe it is not the best idea to go hiking with my infected knee. Maybe it is not a good idea to go to Stolby after night out in a bar, I thought. But then again, I witnessed the perfect weather and little helper who was so keen to take me there. I started to call her Mushroom, because she was small and cute.

When we arrived to Stolbõ, I gave Estonian lessons to her. She was keen to learn it, since her roots were in Estonia. She also taught me new word podjömnik – elevator. When we were on the elevator, and I saw happy families gliding past us, I felt myself elevating as well. I looked at the breathtaking panorama of the city and astonishing trees and clear blue skies. It really looked better up there.

I imagined myself uplifting from old life – dark times, bars, shallow relationships, dangerous and ill-minded actions and poor health – to new life. Fresh air, calmness, happiness, sobriety.

When we got on top of the mountain, I realized that this might be one of the most beautiful place I have ever been. Little Mushroom was eagerly introducing the place and telling where and what, I just wanted to close my eyes and thank .. something. I felt I can write again. One of the main reasons I came to Russia, was to find inspiration again. I had lost touch with expression, putting thoughts on the paper. Now – feeling the fresh air and seeing, how Mother Nature is powerful creator with its trees, valleys and sun – I felt it again.

We were met with happy faces and sad faces. We did not mind the sad faces, but preferred the happy ones. My knee was fucked up and I was coughing like old man, all old habits, lifestyles and chaos pouring out of me. Then again..how free were the birds! How tall were the trees! I gave to Mushroom a Kit-Kat and she asked me if I wanted her sandwiches. I said no, then she gazed into my eyes and asked why I do not want. I could not look at her. She was too pure, too good and too unspoiled. Later I managed to tell her that I like being next to her, she makes me want to be good again. She made me want to apologize to many people that I have ill treated and hurt in my last 2 years in Tallinn.

rz-qrxxvyru

If God existed, he or she definitely has Stolbõ in his/her portfolio. Humanly expression and inspiration can create beauty and limitless art, but nature can move mountains. Even though my knee was hurting and I could not keep up with Mushroom, who was moving gently like Butterfly, I did not complain. Those breathtaking views to mountains. Crops that looked itself like rich civilization. The journey was long, so I had the possibility to learn about Russian life. Mushroom told me innocently her understanding of the world, Estonia, Russia. We both agreed there are only good and bad people.. til..

..we reached the main Spillars. We climbed on top of them and I was astounded and speechless. It was miraclous. I was sure I was never seen such a beautiful place in my life. I was touched. We all are motivated by money, greed, ego and ambitions to some degree. What was creator of this motivated by? I did not go to Grandpa´s Pillar. One reason was obvious, the knee. The other one was that my grandfather had recently died. I did not want to disrespect him. I hoped he was enjoying the view as I did. Mushroom climbed up and took photo for me. Russian hospitality.

1j-mrblq9au

It was getting dark. It was too late to take podjömnik so we came walking down. Total darkness and people with flashlights. Forest scubbles and breathing. Somewhere there was some strange, wild life. She surprised me of knowing Stolbõ so well. Alone I would have gotten lost. I was smoking Peter the First, and felt I need to quit smoking. While we were silently walking.. suddenly we heard loud animalistic SCREAM from the forest.

It felt like some animal-human wanted to kill us.

“ What the fuck wast that?” I asked Mushroom.

Ah. Do not worry. It is Russia.. Everything is normal here.”

So, it is normal that there is a guy in Stolbõ, who, when the night comes, starts to make animalistic screams at the passers-by..”

Yes. It is his performance.”

I was thinking that yes, probably it is Russia. Then I heard how many hikers were greeted with the same scream. We could hear his performance for 45 minutes echoing from the forest.

Then we passed by a cozy park, where I heard muuuu– muu. Oh, so now we were in Cow Park.

We definitely were in Russia.

We got on the bus and the bus stopped already in the next station. They decided not to go further, since there were not enough passengers. Conducter gave our money back and suggested different bus.

Now I was sure, that is 100 per cent Russia.

Preili Seenega Stolby rahvuspargis tervist püüdmas..

Vana elu pealt uue elu peale on minna raske. Eile käisin baaris. Vana elu sai kätte. Endaunustamine ja enda hävitamine. Depressioon ja tujutus. Parem meelega oleks terve päev kodus passinud ja kassinud. Aga ma olin ju Venemaal! Kas ma ei tulnud siia ennast uuesti leidma ja parendama? Proovima tervislikult ja tublimalt!

Minu tumedasse tuppa paistis järsku varajane päike. Järgmisel hetkel kuulsin kapjade klobinat. Iga hommik äratasid mind hobused, kes minu tänava kaudu parki jalutasid. Tegemist ei olnud turismi hobustega. Need olid kodu hobused. Hea võrdlus oleks kujutada Lasnamäele, Punasele tänavale patseerima hobuseid, kes Pae parki regulaarselt jalutavad. Täpselt sama pilt. Ma olin Venemaal.

Mind ootas Lenini kuju juures Masha, keda hakkasin Seeneks kutsuma. Ta oli väike ja armas. Tal olid eesti juured ja eesti perekonna nimi ning tal oli hea meel mind matkama viia. Läksime Stolbõ rahvusparki. Pange tähele – noor tüdruk oli minu jaoks võileiva materjali kaasa võtnud. ( Hiljem võttis ta keedetud munad, saiad,lõikelaua, singid mägedel välja nagu tõeline hazjaika. Kui ma liiga aeglaselt muna koorisin, tahtis Seen mind aidata ja kiiremini koorida) Ma ütlen veel kord, kallid eestlased, meil on palju õppida vene külalislahkusest.

Kui me parki jõudsime, õpetasin mina talle eesti keelt ja tema mulle vene keelt. Mäkke viis tõstuk – podjömnik. Kui me mäkke tõusime – vastas allatulevad rõõmsad naeratused, avarad vaated linnale ja mägedele – tundsin, et tõusen ka ise kõrgemale. Tundsin, et minus kaovad haigused ( olin enamik ajast esimesel kuul Venemaal haige olnud, palavik, liigese põletik, viirused) Tundsin, kuidas minust kaob endine elu ( enesehävitus, tühjad suhted, kahtlased asjad autodes, inimestele haiget tegemine, depressioon, juhutööd, sõprade od-d ja meie mitmed kasutud reality checkid).

Mäkke jõudes olin veendunud, et ma polnud kunagi midagi nii kaunist näinud. Värske õhk, päike, avarad vaated, võimsad puud ja rõõmsate inimeste kaja. Seen juba juhatas meid edasi matkama, aga ma pidin natuke ilu seedima. Jah, olin terve elu depressioonis olnud, aga võibolla võis sellega hakkama saada läbi ilu ja looduse. Kas pidi alati tumedaid keeli ja kangialuseid kompima?

Siis juba jalutasime mööda metsateed. Kuulasime rähnide toksimist. Viskasime mäejalamile pikali. Pakkusin Seenele šokolaadi. Tema laotas oma võileivamaterjali välja ja hakkas perenaist mängima. Ütlesin, et pole vaja. Tema puuris mind pilguga ja küsis miks. Ma ei julgenud pilku talle jätta. Ta oli liiga puhas. Liiga aus. Liiga rikkumata ja hea inimene. Ütlesin talle hiljem, et ei julge talle otsa vaadata. Samas meeldis mulle temaga olla, sest tundsin ennast parema inimesena. Ma ei tahtnud temalt midagi.

Noor tüdruk lendles üle kändude ja juurikate nagu liblikas. Väga raske oli sassis põlvega ja nõrga kehaga järgneda.Tundsin, et ka minu esimene kuu oli konarlik. Kainus ja puhtus oli mulle toonud hulga uusi emotsioone. Tihti olin maailma õnnelikum ja inspireeritud. Tihti olin nii elus, nii aus ja elujaatav. Aga siis võtsid jälle võimust apaatia, tundetus ja üksindus. Viis hommikul ja ikka und ei tule. Sõber läheb jälle ülekuulamisele. Võtab antidepressante. Ise võtsin ka kunagi, aga nüüd tahaks ilma proovida.

Kui varem tahtsin neid tundeid tuimestada, siis Venemaal proovin nendega koos elada, hakkama saada. Neid tunnistada. On ju nad kõik sisemuses minu mootoriks – kütuseks kirjutamiseks.

Möödudes avarates vaadetest, kuulates linnulaudu, ja lastes hilissügiseid kiiri oma näole, olin tänulik, et pean regulaarselt Interalle blogi pidama. Olin Eestis kaotanud puute kirjutamisega. Tihti otsisin seda tikutulega taga – veel hullem arvasin, et ei taha seda kunagi teha. Et see pole enam mina. Et see oli vana mina.

Aga nüüd olin mina, mäed ja Seen. Nüüd oli puhtam mina. Kuulsin, kuidas noor neiu Eestist, oma keelelaagrist seal ja vene elust rääkis ja olin õnnelik. Igal pool vudisid oravad. Imestasin, kuidas nii palju vanu ja tüsedaid inimesi seitsme kilomeetri pikkust matka ette võtsid. Kõrged puud ja värske õhk. Iga natukese aja pärast uus kalju, kus avaratele väljadele alla vaadata. Oli üks viimaseid kauneid sügispäevi.

Muidugi oli raske valutava põlvega liikuda. Aga pidin olema tubli. Ei tahtnud Seenele valu näidata. Isegi kui vahepeal tikkus uni peale tulema, rihtisime edasi ja jõudsime Põhisammaste juurde. Ma pole kunagi midagi nii ilusat näinud, jõudsin vaid ahastada – aga juba vudis Seen esimese samba, mille nimi on Suleline, otsa.

Ronisime üles ja tegime pilte. Nautisime vaadet. Tundsin, kuidas puhastun. Tundsin, et tahan parem olla. Järgmine tee viis juba Vanaisa näoga Samba juurde. Üleval pidi veel kaunim vaade olema. Aga minu põlv ei lubanud. Pealegi ei tahtnud ma Vanaisa peale ronida, sest vanaisa sai eelmine aasta surma. Vanaisa saaks ülal pahaseks. Seen ronis üles ja läks tegi pildi mulle, et teaksin milline välja näeb. Vene külalislahkus.

Juba hakkas pimedaks minema. Kuna tõstukid nii hilja ei töötanud, pidime alla jalgsi rihtima. Palju kivisid ja kändusid, noor tüdruk aga vudis kiiresti. Natuke sürrealistlik oli alla marssida, ees ja taga matkajad, kõigil taskulambid välkumas. Järsku ehmatas mind ja Mashat valju mehelik kriisatus.

Mis kurat see oli?” uurisin.
“ Ah, ära pane tähele. See on Venemaa,” vastas noor tüdruk rahulikult.

See on normaalne, et mingi tüüp röögib ja teeb loomahääli pimedas metsas?”

Jah. See on tema performance.”

Kõndisime edasi ja kuulsime, kuidas Metsa- Andrei igat möödujat valju loomahäälega ehmatas.

Jah, me olime Venemaal.

Pärast pikka matka jõudsime bussipeatusesse. Järsku kuulsin valju muu-muud. Olime Lehmapargis. Jah, ma olin veendunud, et olime Venemaal. Võtsime siis viimase bussi. Poole tee pealt jäi buss seisma. Konduktor palus reisijatel väljuda, sest bussis polnud piisavalt inimesi. Jah, ma elasin Venemaal. Konduktor andis nii mulle kui Mashale bussiraha tagasi ( kuigi mul oli kuukaart). Jah, äkki see oli vene külalislahkus?

written by Krismar Rosin
pictures by Masha Metusalo

Advertisements

One thought on “Healing, mountains..and Little Mushroom.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s