So what has EVS given me?

I have already finished th33e half of my EVS period. Time has flown and I can reflect on the pros and cons of my stay here. I rather not get into details but analyze the general pictures. So without further ado what has EVS brought me so far?

  • Connecting with my writing again

Probably the one reason I always felt something was missing in my life in Estonia, was the fact that I was not writing. It has been always my passion and love. Thanks to Interra, we are asked  regularly to write a blog about our adventures in Siberia.

This task helped me get back my creativity. Now I have written several travel articles to Estonian media.

  • Finding a new passion or interest

As I wrote here, teaching Estonian and English started randomly, but I fell in love with it. Thanks to EVS I really consider it as a career. I love the challenges, the difficulties, the ability to use creativity.

  • Better health

Before coming here, I was drinking heavily, indulged in drugs and smoked cigarettes. I still remember my first Stolby hike, where I felt like an old man. Now with hiking and going to MMA trainings, my form and fitness has become the best I ever had.  ( And that is a big thing, since I used to play football as a young boy). Only thing that I am still struggling with is insomnia.

  • Ability to speak Russian 

Sadly, my dream to write War and Peace 2 in Russian has not realized yet. However, I am able to communicate in everyday life and have conversation on different topics. Mastering the Russian language has always been a dream, and I feel much more closer to it. Still – I have long way to go.

  • Problems with discipline

When it comes to MMA, it disciplines me to be healthy. If I smoke or drink, I will literally die in the training and get hit a lot. However – volunteering is not a real job. We work less. Sometimes a lot of free time can be a gift, sometimes a curse. I think this has been curse to me, since I have wasted time.

  • Loneliness and depression

Being in a foreign country, being a difficult person to connect with others  – all play a role for days, when I felt alone and dark. Especially sad it gets, when your home friends are  slipping away and not answering in your common chats. I feel I have changed a lot in Russia and that change has created a distance between me and my friends. Those are only few dark days, in general I like in Russia.

  • Rearranging my life

In general, life has been a chain of positive changes. Many sober weekends, where I went hiking or visited museums. I saw the big Lenin head. Waking up 8AM to play football with -38 degrees instead of partying 3 days straight. Teaching Estonian on Sundays, going ice skating. Going to ballet, while my Estonian friends think I lost my mind.

I have seen most Krasnoyarsk museums. I also want to try new things like snowboarding, swimming in cold Yenisei.

  • Connecting with my grandmother and my roots

When I first came to Krasnoyarsk, I did not know that I will be so connected with history and Siberian Estonians.  But organizing events with them, teaching Estonian I tend to listen their stories and travel to times, which I never seen. New sounds, thoughts, pictures unravel and I mentally see how my great grandparents lived here. I am far but I am with Estonia. Even better is to connect one Siberian lady with my grandmother. Now they are sending each other letters. They share their stories and languages. I feel I do something for someone else with my travels.

  • Russian women.

Enough said.

  • Vulnerability

There are many things I am bad at. Whether it is creating or designing promotion materials or going to MMA, or doing a presentation in front of an university auditorium, I know I could do better. But the courage to be weak, vulnerable, feel like an idiot and not hide from it makes me stronger.

Those are the main things that come to my mind, when I think about my Russia.

12

Mida EVS mulle andnud on?

Nüüd ma olen pool oma EVSi ajast juba Venemaal ära olnud. Väga palju muutuseid.. Võtan hetkel aja maha ja analüüsin, mis on toimunud.

  • Olen jälle sina-peal kirjutamisega

Lisaks meeletult enesehävitamisele Tallinnas, kadus mul ka kirjutamishuvi, -armastus ja –soov. Alati oli nagu midagi puudu. Kui kirjutan, tunnen elusana. Interraga on tööülesandeks ka blogi kirjutamine kahes keeles, ja see kohustus taaskäivitas mind. Tänu sellele sai kirjutatud ka kolm reisiartiklit Arterisse. ( Arter oli kunagi minu laps-ajakirjaniku unistus, seega täitus ka üks kunagisi unistusi)

  • Uus kirg ja huvi

Nagu ma selles kirjatükis mainisin, tekkis õpetamise soov juhuslikult. Vaikselt puges ta mul hinge ja sai vereringe osaks, ning nüüd tahan seda iga päev aina rohkem teha. Esmalt teeb see alandlikuks, kui hakkad teadlikult märkama, kui vähe tead kodukeelest ja inglise keelest. Teiseks pakub ta iga päev väljakutseid, võimalust kasutada loomingulisust. Ma ei välista õpetamise karjääri võimalikkust.

211

  • Parem tervis

Esimene kuu olin Venemaal haige, sest keha puhastus ainetest, alkoholist ja suitsust. Siiani mäletan, kui rahvuspargis tundsin ennast kui vanurit. Nüüd olles jätnud suitsu, ja viinaga ei liialda + MMA trenn – tähendab seda, et olen elu parimas vormis. ( Ja siin tasub mainida seda, et väiksena käisin kõvasti jõusaalis ja mängisin jalkat, nii et suur saavutus minu jaoks kohe kindlasti). Ainuke asi, mis mul Siberis ei õnnestu, on magamine. Pidev insomnia ei lase magada.

  • Vene keel

Olen lähemal oma unistusele kirjutada Sõda ja Rahu 2 vene keeles. Nali naljaks, mu vene keel on siiamaani lonkav, aga suudan iga päevaselt suhelda. Teadlikult püüan õppida, sest mulle meeldib see keel. Samuti tunnen süüdi, et eelmistel välisvahetustel ei õppinud ära portugali ja kreeka keelt. Nüüd võtsin endale kohustuse omastada teine võõrkeel.

  • Probleemid distsipliiniga

Ühest küljest olen tervislikum ja sportlikum. Üks suits või viski tähendab karistust ja õudust poksitrennis. ( Eriti veel siis, kui kõik teised on tõsised, macho tadžikid, kes ei joo, suitseta ega seksi vaid ainult kaklevad) Teisest küljest on vabatahtlikel lühem tööaeg. Palju on vaba aega, mida ma tihtilugu piisavalt hästi ära ei kasuta. ( Samas mõni võibolla leiab, et vene neiude taga ajamine on ka asjalik tegevus)

  • Üksindus ja depressioon

Koduigatsus, üksindus neljast öösel, kassiahastus – kõike on ette tulnud siin Venemaal. Eriti veel kui kodu- sõbrad kaugeks jäävad, ajavahe tõttu nendega ühendust ei saa võtta. Kuna olen raske iseloomuga ja valin hoolikalt oma sõpru, olen leidnud lisaks neiudele siin kaks sõpra. Samas töötab Murat pikki päevi ja mu eestlasest sõber reisib pidevalt.

  • Elu ümber korraldamine

Appi ma kõlan nagu alkohoolik. Aga ilmselt ma natuke olingi. Kui enamik nädalavahetusi ja vahel ka nädala sees oli plaan lihtsalt pidutseda ja naisi taga ajada siis siin.. käin teatris. Käin matkamas. Käin muuseumites. Käin trennis. Õpin vene keelt. Käin kinos. Käin eesti keelt pühapäeval õpetamas. Kirjutan ja kohvitan… ja ajan naisi taga J Väga vist muutunud pole.

  • Oma juurtega kokku puutumine

Kui ma alguses Siberi eestlastega läbima hakkasin, ei teadnud ma veel, et kauge eestlus minu verre imbub. Koos korraldame üritusi, kuulan nende mõtteid, jutte ja kogemusi ning tunnen, et nende lugu on minu lugu. Sõidan justkui mentaalselt ajas tagasi ja kujutlen ette oma vanavanemaid, kes siiakanti sattusid. Seda enam on hea meel kokku viia oma vanaema ja Siberi Vera kokku. Nüüd kirjutavad üksteisele kirju ja jagavad kogemusi, valu ja ilu.

  • Vene naised

„Ei  komentaari.“

  • Haavatavus

Uued kogemused ja katsed toovad pidevat haavatuse tunnet.Olgu see poksilöökide õppimine, vene keeles oma ideede kaitsmine, ürituse korraldamine vene keeles, õpetamine, ausalt blogi kirjutamine – vahel tunnen end nõrgana, jobuna ja lollina. Aga selline julgelt haavatuse poole triivimine kasvatab ja teeb parema inimese. Samuti aitab ego kaotada ja nautida momente, kui kõik on hästi.

Advertisements

2 thoughts on “So what has EVS given me?

  1. Ene kallas February 25, 2017 / 9:56 pm

    Tänan,Krismar ! Lugesin Sinu kirjutatud lugusid Postimehest! Oled edasi andnud nii meeldivalt sealse öhkkonna,inimliku atmosfääri! Olen sisimas igatsenud ise sealkandis elada,……igatsenud sellist lihtsat inimlikkust,suhtlemises ja yldse…..loodetavasti ilmub veel Sinu lugusid ka Postimehes.Ei ole eriti arvutilembene.Kirjutan isiklikke kirjasidki veel vanaaegse nn tigupostiga. P:S:Mul on yks isemoodi palve.Kas seal on juhtumisi keegi Eesti huviline keskeas naissoost,(miks mitte ka mees olend),kes viitsiks ka kirjutada vanaaegsel moel ja huvituks kirja teel suhtlusest Eestis elava naisolendiga,

    Like

    • Krismar Rosin February 27, 2017 / 4:44 am

      Ma tänan nii kauni kirja eest! Annab jõudu! Varsti peaks üks lugu veel Arteris ilmuma.

      Mis puudutab kirja kirjutamist, siis siinsete Siberi eestlaste keeletase ei ole piisavalt hea, et kirjavahetuses olla. Küll aga on Eesti seltsi esinaine Veera ( natuke küll vanem kui keskealine) kirjahuviline. ( Ta on kirjavahetuses olnud ka mu vanaemaga ja ta armastab Eesti kultuuri). Kas talle kirjutamine huvitaks Teid?

      Krismar

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s