The most boring moment in my Krasnoyarsk..

221Once I went to Opera here. I hated it. Why do they have to scream like that? Why is it so dramatic? Why is it so long? Even worse,  I was publicly humiliated by my company. Second time I went to see Opera film. Free tickets, so  I will not risk anything, I thought.

Again. Beautiful ladies. Old babushkis, young students – all waiting for the classical op
era film. Suddenly a shick man appears. As I understand he is a music critic. There he stands with his confident stature, neat manners and tuxedo. He introduced the film. He enjoyed speaking. He passionately took the auditorium on the journey with the famous actress.

But! Nobody took the journey with him. 10 minutes. Some babushkis become impatient. 15 minutes. Many people get lost in their phones, somebody yawns. 20 minutes. One babushka runs out to get a fan. Returns and waves it demonstratively. 35 minutes.  3 people are speaking, while the music critic continues to go on about facts, the relationships with directors and analysis of the characters. 45 minutes.  2 babushhkis in front of me start loudly complaining, one of them takes some pills to calm down. ( Or go crazy?) 55 minutes. 4 people go away, 10 people are sleeping, 15 people on the phones, while music critic is talking about actresses´ love life. I am so bored that I start to become Marquis de Sade. ( I have to write normal things in this blog, so I used this expression).

„ This is like a university lecture,“ whispers my company. I like her smell. I like her voice. I regret I hurt her. I regret she is gone. Go, go, go, but share them memory of this boring opera with me, bye,yes, bye,bye.

And then it happens. 1 hour 15 minutes. 5 people  raise from their seats and start to leave. Babushka  in front of me looses it ( maybe the drugs?) and starts loudly clapping.

The music critic is taken aback. Babushki does not stop clapping. Some people tell her to calm down. The music critic asks what does that clapping means. Some people scream that they already wanted a film, some people tell others to shut up.

Energy is tense. The music critic is humiliated. He calmly takes this humiliation. He soaks it in like a hero and tells the auditorium that people who does not want to listen can take a walk and return when  the movie starts. Some people leave to humiliate him more. I wait, so I could leave after his speech.

He is my hero. He continues on with his boring monologue. His voice only breaks for seconds, then it gathers its passion, its drive and purpose. He speaks in this tension for another 30 minutes and I admire him.

After he finishes, I leave. I got my opera. When I am walking, I can not stop thinking about it. How does it feel to be humiliated like that? How does it feel to prepare for a speech like that for few months and then get mocked?

Then we have dinner.  Then I send her to her car. Then she cries. No – she drowns. All that is bad about me drips out from her.  I can not feel. Go, go, go, but share them memory of this boring opera with me, bye,yes, bye,bye.. Then I walk home and think about this man again. How does he go home? Does he live alone? What is he thinking, when he sits alone in his kitchen? After this? Can he sleep? Can he love? Can he go back on stage?

Then I arrive home. I can not sit alone in the kitchen. There are happy people and I do not feel like that. I sit in my  room. What was that? In the beginning, I thought it was the most boring moment in my life.Then I realized, it was a moment. Bye,bye, go. Go..

 

Kõige igavam moment Krasnojarskis

 

Üks päev käisin ooperit vaatamas. Ma vihkasin seda. Miks sa nad peavad niimoodi üürgama?  Miks see nii pikk on? Miks niii palju draamat? Ütlesin seda ka oma ooperisõbrale – tema pidas mind idioodiks. Taga tippu alandas mind kaaslanna avalikult. ( Siin kohal ei hakka seda lahti kirjutama; vene neiud – jumal ja saatan ühes isikus)

Teine kord käisin ooperi filmi vaatamas. 10 rubla pilet. Minul vedas isegi nii, et sain tasuta piletid. Ooperis sama lugu. Kaunid naised, peened mammad, tudengid – kõik ootamas filmi kuulsast ooperidiivast.

Järsku ilmub lavale šikk härrasmees. Ülikond seljas, maneerid hästi peened sel eakal muusikakriitiikul. Üle saali kõlamas tema mõnus bass, mil ta vaikselt vaatajad ooperidiiva eluloole kaasa viib. Ta räägib kirglikult, vahel peatudes, et tähtsad kohad üle saali kaiguks ja inimesi imestama paneks!

Aga probleem oli selles, et keegi ei rännanud temaga mööda helinoote, filmiekraane ja ajalugu kaasa. 15 minutit. Vanaprouad muutuvad kärsituks. 25 minutit. Keegi haigutab, paljud istuvad telefonis. 35 minutit. Üks vanaproua jookseb välja, et lehvikut tuua. 5 inimest räägivad juttu. 40 minutit. Noorpaar suudleb. Seesama vanaproua tuleb lehvikuga tagasi ja hakkab valjult sõbrannaga kiruma. Samal ajal jätkab galantne muusikakriitik ooperidiiva suhete lahkamist. 45 minutit. Lehvikuga vanaproua väriseb vihast, haarab ridikülist mingid tabletid, et rahuneda. ( või segaseks minna?) 55 minutit. Muusikakriitik ikka jahvatab ja jahvatab, mil kaks inimest välja lähevad. 1 h. Paljud inimesed telefonides, mõni magab, mina muutun igavusest Marquis de Sadeks.  ( Kuna tegemist on tööelu blogiga, ei hakka siin täpselt kirjutama. Ei taha veel kinga saada).

„ Nagu ülikooli loeng,“ sosistab mu kaaslanna. Mind erutab ta hääl, ma jumaldan ta lõhna. Olen halb, sest teen tal haiget.  Avatud südamega tüdruk istub külma südamega poisi kõrval. Lasen ta minna, tsau, kallis,aitäh, et jagasid minuga seda igavat momenti, jah, tsau, tsau, sinu lõhn ja sosistused pole enam minu. Sest ma polnud kunagi sinu.

1h 15 minutit. Ja siis see juhtub. Viis inimest tõusevad püsti, lehvikuga vanaproua ei pea enam vastu( äkki asi tablettides) ja hakkab valjult ning demonstratiivselt plaksutama. Muusikakriitik ehmatab ära ja küsib üle saali: et mis see tähendab? Vanatädi plaksutab edasi, mingid inimesed käsevad tal vait olla, mõnedest nurkadest kostub hääli kus kästakse muusikakriitikul vakka olla ja juba filmi näidata. Õhus on pinget. Rambivalguses kriitik on avalikult alandatud.

Ta vaatab, kuidas mõned inimesed lahkuvad. Kuulab kannatlikult, kuidas nõutakse filmi. Võtab kogu selle alanduse julgelt ja uhkelt vastu ja palub inimestel, kes kuulata ei viitsi, välja jalutama minna ja naasta, kui filmi näidatakse. Ta on mu kangelane, ta on vapper, ta on uhke. Ta jätkab oma kõnega, nagu poleks midagi juhtunud, hääl väriseb ainult sekundiks, siis kogub ta jälle jõu ning sihi. Ta on minu kangelane.

Kui ta lõpetab, lahkume ka meie. Ma sain oma ooperi. Kui me jalutame koju, ei suuda ma muusikakriitikust mitte mõelda. Kuidas ta tunneb? Mis maitsega oli see alandus? Mitu kuud detailideni lihvitud kõne, mis välja naerdi?

Siis me sööme õhtust. Siis ma saadan ta autoni. Siis ta hakkab nutma. Siis ta upub.  Kõik, mis ma olen saab tal ookeaniks. Mina aga ei suuda tunda. Tsau, kallis, mine, mine, aitäh, et jagaksid minuga seda igavat momenti, sinu lõhn on ikka veel mu padjal,kui kirjutan seda,mine, kallis, aitäh, et jagasid.. Siis kõnnin kodu poole ja mõtlen jälle muusikakriitikule. Kuidas läheb tema koju? Kas teda ootab kodus naine, kes ta haavu lakuks, või peab ta seal üksi köögilaua taga istuma, pea käte vahele toetama,jah, kurat lisaks veel see neetud köögikell ja kurat suitsud on otsas. Kui kaua istub ta seal köögis, kas terve öö läbi, kas ta mõtleb tumedaid mõtteid, tunneb kasutust, olematust, mõttetust? Kas kunagistel aegadel, tolmunud piltidel parimatest eluaastatest, on tähendust või on nad lihtsalt meenutus, et nüüd on kõik, laval ta enam ei kuulu?

Jõuan koju. Tunnen ka üksikuna, aga kööki ma ei istu. Seal on mu pere ja nende sõbrad, kes on õnnelikud ning mängivad lauamänge. Istun oma toas. Kujutan ette, et tegemist on köögiga. Mis see siis oli? mõtlen ma. Arvasin, et see oli mu Krasnojarski kõige igavam moment. Siis sain aru, et see oli moment suure algustähega

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s