The Estonian Quest..

 

img_8480I am more than happy that another Estonian event is behind us. With an amazing team we produced another  successful event. Thank you for Siberian Estonians, Guigui, Katya, Nastya, Yulia,Tatyana,  Artur for making it work.

I want to mention some highlights from this event.

It was a complete musical transformation of our French volunteer Guillaume

Guillaume and Katya were responsible for the station „ Sing like an Estonian“. He learned our folk song „ Õllepruulija“ – the song about beer brewer. He mastered singing it and playing it by guitar. In the beginning I did not understand what kind of song he was singing. Is it Estonian language? But he put in hours and work and soon sounded almost like an Estonian. A day before the event he sounded better than me and better than some Estonians. Of course his station was one of the favourites of the participants. They could not believe that French learned an Estonian song and taught that in Russia. ( with the help of Katya).

Check his singing at: https://www.youtube.com/watch?v=0IBgE8654MU

Ladies saved the day.

In the beginning there was no one to make gingerbread. Then all the ladies started baking them. At the event we had too much of them. Marina prepared the maps and her mother designed the guides. Vika translated „ Let´ s do it World“ questions. Marina, Maria prepared dances and games. Katya did a „ 100 years of Estonian Respublic“ presentation. Yulia and Tanya took pictures. They did many more things – from hosting to moving chairs. I am grateful that ladies saved the day.

img_8550

Yes, I am mr. Angry.

While organizing or presenting my „ funny Estonian“ station, a lot of  people were asking me: why are you so angry? Hey, mr. Bitter! Why are you so harsh? Why so serious?  This default -me, when I am organizing. I am stressed, out of my mind, too much inside of my head. Too worried.

What if there will be chaos? What if the presenter forgets his words? What if they do not like my words? What if, what if..

Next to that I was constantly smoking to calm down. Siberian Estonians got angry: Krismar, you smell like cigarettes. Did you start smoking?

No, I answered.

But you smell like cigarettes! said them.

No, I smell like organizing! I answered.

img_8424

Homesickness

The timing of this event was perfect. Just 2 weeks before returning home for a visa. But when preparing the event and choosing music, listening about the presents Estonians do to their country,  teaching Estonian and trying Estonian kama, I started to feel sad, homesick. Now others found another way to ask me things.

  • Why are you angry ? 2) Why are you smoking? 3) Why are you sad?

Interesting transformation.

img_8359

Young Siberian Estonians are taking over the tradition

Sadly the front lady of Estonian Cultural Autonomy „ Eesti“ Vera Õinets could not take part in the Estonian Quest. She was sad, because it was first time in 25 years, where she could not celebrate Estonia´s birthday in Siberia. Before that, she had  always been the main organizer. Thanks to Estonian Quest, young Siberian Estonians took matters into their own hands. They had many responsibilities – from promotion to finding hosts, from preparing quizzes and planing the routes –  and learned how to organize succesful event from scratch. Marina and Semen, the most active ones, met with me every Thursday late at Pilot, after their tiring works and discussed, edited the scripts, planned the games and negotiated.  They gained a valuable lessons and experience to organize future events and iniatives independently, in case Vera is not here.

 

Eesti kveest tutvustas Siberi noortele meie kultuuri!

Olen õnnelik, et järjekordne üritus tutvustamaks Eesti kultuuri on möödas. Tähistasime kohalikus noortekeskuses Eesti Vabariigi 99.  Sünnipäeva. Aitäh Siberi eestlastele, prantsuse vabatahtlikule ja Arturile, et nad aitasid korraliku õhtu läbi viia.

Muidugi panin ka mõningaid asju tähele

Täielik prantsuse vabatahtliku transformeerumine Eesti lembelaulikuks

Erinevaid peatuseid välja mõeldes, tahtsin, et keegi laulaks Õllepruulijat. Tahtsin, et keegi õpetaks osalejatele selle selgeks. Selleks isikuks osutus Guillaume –  prantsuse vabatahtlik-,  kes julge ülesande enda peale võttis. Niisiis hakkasimegi kuu aega enne üritust laulu harjutama. Ma lõbus õlllepruuulijaaa, hõisssa, ja hõissaa.  Alguses ma ei saanud aru, mis keeles ta laulis. On see ikka eesti keel? Varsti hakkas juba aktsent huvitavamaks muutuma ja rütm ligilähedaseks. Päev enne üritust laulis ta paremini kui mina ja paljud eestlased.

Muidugi oli tema peatus osalejate lemmik. Päriselt? Prantslane õppis eesti keelse loo selgeks ja õpetab seda vene keeles? ( Olgu, Katya õpetas, prantslane lihtsalt naeratas)

Neiud päästsid ürituse

Alguses polnud kedagi, kes piparkooke teeks. Olin mures. Palusin mitme neiu käest. Pärast oli laud lookas – jäi kõvasti üle. Lisaks veel Arturi imeline kõrvitsa sakuska ja kama! Marina ja Maria hoolitsesid tantsude eest, Marina leidis Olga õhtujuhiks. Tüdrukud joonistasid kaardid ja juhendid, Katja tegi EV 100 presentatsiooni. Tatjana, kes oli paar päeva tagasi haiglavoodis, tõstis minuga koos toole enne üritust! Naised olid tublid.

Jah, ma olen kuri mees.

Kui üritus juba lahti läks, käisin tõsise ja ülbe näoga ringi ja kamandasin. See on minu viis korraldada, sest muretsen ja olen närvis. Mis siis, kui õhtujuht hakkab puterdama? Mis siis kui rahvast ei tule? Mis siis kui kamast ei piisa? Kas mu eesti keele tund on piisavalt raske? Kerge?

Sama näoga viisin läbi naljakat eesti keele tundi ja pidevalt küsisid osavõtjatest neiud: miks sa nii kuri, ülbe oled?

Kamandasin nad pärast ülesannet ära ja siis nad näitasid eemalt näpuga oma lastele või väikestele sugulastele: näe , seal on kuri onu.

Muidugi ahelsuitsetasin, et rahuneda. Siberi eestlased said vihaseks; Krismar, sa haised suitsu järgi.

Kas sa hakkasid suitsetama? Küsisid nad.

Ei, vastasin.

Aga sa haised suitsu järgi! Lisasid nad.

Ei, ma lõhnan korraldamise järgi,vastasin ma.

Kodu igatsus

Valides üritusele muusikat, laotades lauale Eesti komme, valmistades tundi ette, puges pidevalt hinge härdus, igatsus, kurbus. Kurva näoga kuulasin, kuidas õhtujuht EV 100 kingitustest rääkis. Igatsevalt kuulasin Chalice ja Dagö muusikat taustaks mängimas. Vaatasin, kuidas Maria ja Marina rõõmsalt Kaera-Jaani õpetavad ja igatsesin väga Maarjamaad, Tallinna vanalinna, koduõue, ema-isa, kassi.

Siberi eestlased aga ei jätnud rahule. Küsimused muutusid järgnevalt:

„ Miks sa kuri oled?“ +  „ Miks sa suitsetad?“   Miks sa kurb oled?

Olin kurb, sest olin eestlane Siberis. Olin kurb, sest minuga polnud ema ja isa, kodust raamaturiiulit, Terevisiooni ja mamma küpsetisi.

Noored Siberi eestlased viivad traditsiooni edasi

  1. aasta jooksul oli see esimene kord, kus Eesti sünnipäeva ei korraldanud Vera – siinse Eesti seltsi esinaine. Ta oli kurb, samas ka õnnelik, et noored üle asja võtsid. Noored said oma esimese ürituse korraldamise kogemuse – tegeledes nii reklaami, toiduvalmistamise, sisu kavandamise ja planeerimisega. Marina ja Semen istusid mitmeid neljapäevi hilisõhtul noortekeskuses, et kava välja mõelda, küsimusi välja mõelda, logistilisi probleeme lahendada. Nad said kogemuse ja julguse võtta ette „ Eesti asja“. Olen õnnelik, et aitasin kaasa sellele, et tulevikus saaksid nad iseseisvalt korraldada – juhul kui Verat siin pole.

Pictures by Yulia Ksenova.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s