We all need box of soul..

stolbyEvery volunteer needs his/her box of soul. Being away, coping with culture stress, distances, harsh Siberian winter – all this leads to moments, where one feels lost, down and out.

Box of soul keeps us grounded, reminds us who we are and where do we come from.

So what is a box of soul?

It can be a physical items. For example, I have pictures from my family and photos taken by my grandmother of her home yard. It can be little items, ( teddy bears lol), clothes or papers. I recommend volunteers to write home or friends. It is a great way to analyze your life in Siberia, also an interesting way to keep family updated.

It can be an activity. Everyone knows themselves and what keeps them grounded. Some people love long walks, some people chilling with friends, listening to music, visiting museums. I find my peace in writing. When it gets lonely, chaotic and your life does not have a balance, fall back to your passions, your peace, your meditation.

It can be an act of giving. In many writings I have written how I love my Siberian babushkis. I feel endless warmth when I meet them, check their homework and witness their love for Estonian language. Times when I could not attend the lessons, I felt sad, I felt like something is missing. By teaching or helping them with language, I feel stable, grounded. Next to activities with Interra, one can volunteer in youth centers, hospitals, help out with animal centers. Helping is good for the soul.

Thank god Estonians created Skype. It is needed to keep regular communication with family, beloved ones and friends.  To know how your cat is doing and how your home yard looks like. How your cousin and girlfriend weekend was. Even if you are far away, Skype helps to be with them.

*

At times I forgot my box of soul. At times I have been to lazy to Skype. Sometimes I have been fully ignorant. But I feel it in my guts and my bones – rain, depressed old men in front of Soviet block of flats. Why am I here, why I am feeling this way? I am here to appreciate my roots, my country, my languages even more. I am here to be more caring Estonian.

stolb6

Me kõik vajame hingepeeglit

Iga vabatahtlik vajab hingepeeglit. Iga reisisell vajab hingerahu. Oleme kaugel, võõrad keeled ja kultuurid ümberringi,  kõik on uus ja huvitav, aga vahel ka kurb ja üksik. Kraadiklaas näitab miinus kolmkümmend, hilisöösel ei tule und ja mõtted kisuvad iseenesest nukraks. Meid maandab ainult hingepeegel.

Mis on hingepeegel?

See võib olla ese. Mind maandavad ja rahustavad pildid kodustest, sõpradest ja vanaema koduaiast. Samuti tasub vanamoeliselt kirju kirjutada. Armastan kirjavahetust vanaemaga. Hea viis analüüsida Siberi elu, samuti tunda kodusoojust.

See võib olla tegevus. Igaüks teab ise mis teda maandab, rahustab. Mõni armastab muusikat, mõni jalutamist, mõni raamatu lugemist. Minu meditatsioon on kirjutamine. Kui puhuvad tormituuled, mässavad tunded ja hinge poeb segaseksajav rahutus, sean ennast arvuti taha ja toksin. Toksin valu, igatsuse, üksinduse ära. Varahommikuni põleb kirjutuslamp, õues on maru ja hommikuks olen rahulik.

See võib olla võimalus anda. Nagu armastan oma Eesti mammat, meeldivad mulle ka Siberi mammad. Iga pühapäev uhkelt riides, kodutöö tehtud ja rasvased pirukad seatud „ nälgivale õpetale“. Nende siiras rõõm õppida,  tänulikkus ja piiritu soojus maandavad mind, aitavad mul mõistlik, aus ja hea olla. Nad on justkui lakmus. Iga pühapäev kui tulen nende juurde, hakkan eelnevale nädalale mõtlema: kas ma olin koguaeg hea inimene? Tihti polnud, ma tean. Teised vabatahtlikud võivad lisaks õpetamisele aidata loomi, käia peredel abiks, anda verd, käia haiglates abiks. Aitamine maandab, teiste aitamine aitab ennast.

Jumal tänatud, et eestlased leiutasid Skype´i. Kuulen, kuidas kass kodus pidevalt hiiri-mutte toob. Kuidas ema-isa puhkus läks. Kuidas tädipoeg ja pruta reisil käis. Näen tädi piltidelt, mis lilled- taimed mamma aias kasvavad. Skypega olen Eestis, skypega olen igal ajal eestlane.

*

Vahel olen  oma hingepeegli unustanud. Vahel olen olnud laisk, et skypeda. Aga kohe kui ma unustan, tunnen seda ängi ja segadust oma hinges. Akna taga karjuvad joodikud, tõmbavad kanget suitsu ja mina ei tea kuhu istuda-astuda. Miks ma olen siin? Miks ma tunnen nii? Ma olen kaugel, et armastada oma kodumaad lähemalt. Ma olen kaugel, et viia eesti keelt kaugemale. Vaatan kodupilte ja rahunen. Lõpuks tuleb hea uni.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s